10. Tütre pere juures

Niimoodi elas vanaema 1968.aastani. Siis lõpuks oli ta nõus lehma ära müüma ja külmadeks talvekuudeks meie juurde Väike Maarjasse korterisse kolima.

Tuli ta pärast kartulite võtmist umbes oktoobris ja läks tagasi mai alguses, kui aiatöid tegema asus. Lõplikult jäi ta meile 1975.a.

pilt!

Väike-Maarjas (1967) Pikk tn. 24-1

Anette Kivja (Raggas), tema tütar Ellen Kuntor (Kivja) ja Elleni lapsed Liina ja Andres

Suvel, kui meil enam lehma polnud, sai piima sovhoosi laudast. Töötas mingi talongisüsteem, et ostad kontorist talongid ja siis viid lauta. Niimoodi käisin jalgrattaga mitu suve piima järgi. Pood oli veel alles ja ega meil igav polnud, mis sest et lehmaga olid asjad ühel pool. Minul oli kahju ainult värsketest heintest lakas, aga parata polnud midagi. Natuke rikkus tuju, et mingiks suvekuuks tulid maale Nete õde ja õemees. Õde Leida oli nii kombeline ja peen käsutaja, tal endal lapsi polnud, nii ta siis rakendas oma kasvatusmeetodeid minu ja venna peal. Esialgu küll tulemusteta. Alles hiljem hakkasin mõistma kui palju oleksin vanatädilt eluks kasulikku kaasa saanud, aga mis läinud see läinud.

Hiljem, kui ma juba õpilasmalevas olin 1971-72, siis oli vanaema suvel Pudiveres koos minu vennaga. Nad karjatasid lambaid, mis toodi kevadel ja viidi sügisel. See hoidis vanaema ikka maal ja kasulikuna. Ta ei saanud aru miks ma pidin teise Eesti otsa heinale ja kõplama minema kui sealsamas töötas sovhoos. Mina aga valisin meelega koha Setumaal, kohe kaardilt vaatasin kõige kaugema.

Veel kaks suve 1973-74 oli vanaema maal. Siis oli mul kooli lõpetamine teoksil ja juba peaaegu täiskasvanuna vaatasin sellele kohale tagasi kui lapsepõlve möödanikule. 74-nda kevadtalvel käisime sõpradega seal, tegime pliidi alla tule ja nautisime üksildust. Siis oli kõik veel terve ja lõhkumata, nõud olid kapis ja voodiriided voodis. Sellepärast tabaski mind šokk kui 75-nda kevadel maale läksime ja praktiliselt purukspekstud maja eest leidsime. Osa mööblit oli õue toodud ja lihtsalt kirvega puruks pekstud. Minu vanad kooliraamatud-vihikud olid laiali, nii õues kui toas oli neid põletatud. Ära oli viidud õmblusmasin, aisakellad ja kindlasti palju muudki. See oli minu lapsepõlve lõpp.

Minu isa hoidis vanaema. Kui ämm talveks meie juurde kolis siis oli isa väga rahul. Vanaema oli nagu pisike küürus koduhaldjas, liigutas korraks võlukepiga ja imeväel muutus kõik koduseks: toad olid alati puhtad ja soojad, köögis pliidi all tuli, toit praeahjus ja ise ta toimetas kuidagi märkamatult, juba pesi vannis pesulaua peal harjaga pesu, juba triikis, juba nõelus, juba kudus, juba heegeldas. Ja ajalehed olid tal alati loetud. Kui isa mõne sõbraga palgapäeva tähistama tuli siis võeti vanaema alati poliitikast rääkima.

Minu sõbrad, noored inimesed, armastasid samuti temaga maailmaasju arutada. Aga ta ei olnud pealetükkiv ega tükkinud meie hulka, laskis meil ka omaette olla. Poja juures samas alevis käis vanaema samuti tihti, ta sai oma miniaga suurepäraselt läbi. Vanaema ütles, et nad ei olnud elus kordagi riielnud. Minu emaga, st. oma tütrega, vanaema ei sobinud. Ema nagu lendles läbi elu, aga vanaema oli arutlustesse süüviv ja väga põhjalik. Tööde kohta, mis ta tegi armastas ta öelda: mitte eks ta käi, vaid et ta käiks.

Maarjasse, Pikale tänavale, ei võtnud vanaema maalt oma asju kaasa, sest meie korter oli kahetoaline. Nii settisime mina, vend ja vanaema endid tagumisse tuppa. Suurema osa sellest võttis riietekapp mille taga oli vanaema voodi. Mina magasin soojamüüri äärsel kušetil ja vend välivoodil. Kui vanaema pärast lehma müüki esimeseks talveks alevisse tuli oli isal just järjekordne kool läbi. Mina käisin seitsmendas klassis ja viie aastane vend lasteaias. Nete poja pere elas kõrvalmajas. Maja keldrisse ehitasid mehed sauna. See meeldis ka vanaemale. Pudiverest võttis ta kaasa hallitriibulise kassi, kellest vanaema hoolis. Kahjuks läks kass peaaegu kohe kaotsi. Arvati, et küll läks oma vanasse kodusse tagasi, aga kevadel ta välja ei ilmunud. Maja taga oli meil aiamaa, see sobis vanaemale, sest seal sai asjatada. Oli ju vesi vabalt saada, jooksis voolikust kastmistünni. Maal pidi selle kõik ämber ämbri haaval kaevust välja vinnama. Ka toas oli kraanivesi, WC ja elekter.

Tagantjärele tundub, et vanaema oli ikka väga tubli ja uuega kaasaminev, ei ta peljanud gaasipliiti ega televiisorit. Meie kortermajas elasid ka vanaema mehe sugulased, Rudolfi õetütar oma perega. Aga erilist läbikäimist nende vahel polnud, sel ajal ei käidud üldse niimoodi kohvitamas. Tihedamad külalised olid Ruudi vend Eduard oma naise Leidaga, needsamad tartlased, kes Maarjasse maja ehitasid. Leida tuli alati omatehtud purukoogiga ja pidas meeles meie kõigi sünnipäevi.

1970 aasta varakevadel läks põlema meie vana, suur koolimaja. Sellest alates käisime kõik väikses majas kahes vahetuses. See algkoolimaja oli mul praktiliselt üle tee, võisin söögivahetunnil koju lipata, kus vanaema sooja toiduga ootas. Olen tihti tagasi mõelnud, et mis oli siis selle aja põhisöök. Loomulikult praekartul munaga ja keedukartul soustiga, vahest hakklihasoustiga. Vanaema tegi head segaputru, kus kartulid hautati koos tangudega ja ühepajatoitu. Magustoiduks oli mannakreem, kisell ja puder. Palju söödi silku ja soolaseeni. Kui isal kool läbi ja kolhoosis parem teenistus, siis hakati meil remonti tegema, osteti diivanvoodi, kaks lahtikäivat tugitooli ja kööki uued kapid. Vist ka suurem televiisor. Televiisor oli meil väga varakult juba 1960, kohe kui uude korterisse kolisime. Majalapsed käisid lastesaateid vaatamas. Vanaema suhet televiisoriga ma eriti ei mäleta, arvan, et ta kohanes kiiresti. Vähemalt Valdo Pandi „Täna 25 aastat tagasi“ vaatas ta küll ja „Koosta peret“.

Kui minu isa suri ja me hiljem korteri ridelamu vastu vahetasime, sai vanaema oma toa. Tõime maalt ära veel kohalike tiblade poolt puruks lõhkumata riietekapi, ümmarguse laua, mõne tooli ja pulgariiuli. Need olid 1975.a. veel majja alles jäänud.

1975.a. sügisel suri vanaemast 15 aastat noorem õde Leida autoavarii tagajärjel, kusjuures juhiks oma abikaasa. Õnnetus õnnetuseks, aga haiglasoleku ajal tuli välja, et õemees Arnol on sohipoeg, kelle olemasolust meil aimugi polnud. See muutis meid st. naise sugulasi olematuks, sest Leidal polnud lapsi. Vanaema oli väga vihane, kirjutas Arnole tigeda kirja ja lõpetas igasuguse läbikäimise. Sellepärast pole meil vanatädist ühtegi mälestusasja, ka tema albumid jäid võõrastesse kätesse. Pärast õe surma kirjutas vanaema luuletuse mille pühendas õele. See on praegugi, tema käega kirjutatuna, alles.

Õeke miks enam

sa mind ei tervita

kui ma kaugelt tulen

veel vaatama

Miks sa vaikid õde

Eks sa kõnele

Kas ma enam armas

pole sinule

miks on sinu armsad silmad

niikuinii kustunud

need silmad mis nii palju

on ilmas vaeva näind

siia lõppes sinul

pikk ja raske tee

siin on viimne voodi

valmis sinule

puhka rahus

püha olgu sul see maa

mis sinu keha katab halastuseta

kui Emakest ma haua kaldal saatsin

ja lapse kombel tema järel vaatsin

mu käes veel roosipärg nii õrnalt rippus

mis Emakese järel hauda kukkus

mu südamest käis läbi valuvärin

kui ütleks ta

ma sind ka siia pärin

Vanaema poeg Otto oli vahepeal kolinud oma onu st. isa venna Eduardi majja Väike-Maarjas, seda suuremaks ehitanud, aia rajanud. Kuna Eedil polnud lapsi, siis pidi Otto pärijaks jääma. Kuna nad olid „papaga“, nii kutsusid kõik Eedit, mõlemad väga kanged, ei jäänud riiud tulemata. Asi päädis sellega, et 1977.a. kolis Otto pere Rakveresse, kus ehitati uueks väike vana maja. See vaen mõjus ka vanaemale halvasti ja ta ei läinud isegi Eedi-Leida kuldpulma, ega nende matustele.

Ka Ottol ei olnud õnne. Rakveres sai ta elada vaevalt kaks aastat kui surm ta maha murdis. Nii kaotas vanaema oma 53 aastase poja. Minu isa, Nete väimees, oli selleks ajaks juba 7 aastat mulla all. Nii jäigi meie väike suguvõsa praktiliselt meesteta, kui mitte arvestada 25 aastast onupoega, minu 20 aastast abikaasat ja 15 aastast venda. Aasta oli siis 1978

Kuna Pudivere oli seitsmekümnendatel jumalate ja inimeste poolt unustatud koht, ei bussiliiklust, ei poodi, praktiliselt tühjad talud siis ei olnud mõeldav, et meie, ilma liiklusvahendita ja palgast elavad noored, oleksime suutnud seda maja päästa. Nüüd tagantjärge tundub kõik nii lihtne, oleks tulnud lihtsalt katus parandada, küll siis maja oleks püsti püsinud. Aga kuna maja asus keset sovhoosipõldu, siis künti isegi tee üles, elektrit ei oleks hakanud sinna keegi panema jne. jne. Nii, et vanaisa valitud koht, mis temale hea tundus, sai meile saatuslikuks, sest oli teest kaugel. Alles nüüd, viiekümnesena, mõistan ma mingil moel vanaema südamevalu, kui ta pidi oma kätega ehitatud kodu hävimist nägema.

Aga see ei muutnud teda kibestunud vanamutiks.

Suurim rõõm oli ta lapselapselaps Silver, kellele ta jagas oma armastuse. Kuna mina käisin lasteaias tööl sai Silver rahulikult Netega kodus toimetada. Ja ridamajas jätkus ruumi kahel korrusel, verandal ja õues. Kui meie teine poeg Rasmus sai kahe aastaseks kolisime Rakverre. Sellele vaatamata oli meie läbikäimine vanaemaga tihe. Ta tuli ka meie juurde ja käis pojanaisel külas. Oli ju nende maja ikkagi poja poolt korda tehtud. Nii möödusid aastad, vanaema vananes, tema tervis polnud enam nii hea, aga mõistus oli selge. Gorbatšovi uutmine pakkus talle huvi, ütles, et Gorba sünnimärgil on maagiline tähendus. Ja ikka veel luges ta ajalehti ja vaatas televiisorit.

1987 aastal, kui sündis meie kolmas poeg, sattus vanaema ärevusse, et kuidas ma küll selle kõigega toime tulen. Viisime ta enda poole, siis meil oli juba auto ja suurem korter. Üks asi, mis vanaemas imetlust äratas, oli automaatpesumasin Vjatka. Vanaema võis köögis tunde istuda ja jälgida masina töötamist. Ta oli väga õnnelik, et mul elus nii hästi läheb.

Eks nalja sai ka. Vanaema ei sallinud ema vabaabielumeest Vollit. Tema meelest ei osanud tütar üldse elada, esimene mees olevat olnud poisike ja teine vanake. Eks tal mingil moel õigus oligi, Volli oli emast kümme aastat vanem. Volli vana Moskvitši nimetas ta mädamunaks akna all. Talle tundus, et ema nuumab Vollit ja paneb sellele head-paremat kaasa: tuleb tühja kotiga ja kui ära läheb on kott täis nagu mauk, need olid tema kommentaarid. Volli oli Narva poolt ja vanaema osatas tema vältevaheldust: ikka pipppart ja pipppart...See muidugi pingestas olukordi tema ja tütre vahel veelgi.

Mina olin oma neljanda lapse Lennartiga maha saanud ja elutempo oli küllaltki kiire, ega mul alati vanaema jutte aega kuulata polnud. Ema oli siis ka juba pensionil, meie nooremad lapsed olid tihti seal. Vanaduses läks vanaema kiuslikumaks, ta süüdistas, et kõik on temalt ära varastatud, nii kleidid, linad, põrandariided. Siis tegi see viha, aga nüüd ma mõistan, et inimest ei tohi tema tavakasvukeskkonnast juurtega välja tirida. Kuigi ta elas ridamajas 15 aastat ja tal oli oma tuba, ei olnud see ikka tema tõeline kodu. Venna pulmade ajal, 1988.a. jõululaupäeval ei tulnud vanaema enam meiega registreerimisele ega kirikusse vaid jäi pooleteiseaastase Günteriga meile. Ilm oli külm ja palju riideid oleks ta kõndimise raskeks teinud. See, et me võisime 93 aastase vanainimese rahuliku südamega väikelapsega koju jätta, räägib iseenda eest. Meil on säilinud video vana-aastaõhtust samal aastal, vanaema on täitsa kobe veel.

Minu venna pere elas vahepeal mitu aastat ema-vanaema juures ridamajas, seal sündis ka Nete noorim lapselapselaps Kaspar. Minu meelest hakkasid just Kaspar ja tema ema Diana vanaema Neteks kutsuma. Nete oli siis 96 aastane. Nüüd ei saanud ema teda enam eriti pikaks ajaks üksi jätta, sest vanaemal pööritas tihti pea ja ta võis maha kukkuda, mis vahest juhtuski. Kuna ta ei olnud kunagi pidanud kirurgi abi kasutama, ei tahtnud ta ju vanast peast mingit luud murda ega päevadeks voodisse lamama jääda. Sellepärast otsustas ta võimalikult palju toas liikuda. Võimlemiseks kasutas vanaema ridamaja treppi, seal ta siis tuterdas mitu korda päevas.

Ma ei mäleta, et minu lapsed oleksid vanaema narrinud. Ega nad vist eriti tema noomimisi ja manitsusi tõsiselt ei võtnud, aga mingit õelust küll ei olnud. Vahest, kui ta tõelisuse ja mineviku vahepeal oli, vaatas ta aknast õue ja küsis: kas heinakoormad juba tulevad. Silmanägemine oli tal hea, prille vajas ainult lugemisel ja käsitöö tegemisel. Kord kevadel, kui ta viletsa nägemise üle kurtis, vaatas äkki aknast õue üle põldude Müüriku poole, noh nii kolme kilomeetri kaugusele ja nentis: näe, lehmad juba väljas. Kujutage, olidki. Küll me saime siis tema „viletsat silmanägemist“ naerda. Pühapäeva alustas ta oma tavalise naljaga, mis emale ei meeldinud. See kõlas umbes nii: Tere hommikut härra ja provva. Kuidas te mind petsite. Pidi olema kõik soo ja raba, aga polnud muud kui ruus ja rahn. Ju see oli jälle mõni tema lugu.

Oma emast-isast ei olnud Netel palju jutte, küll aga äiast ämmast st. Kivja Leenust ja Kaarlist. Kaarel oli olnud vilets kirjasõna tundja, Leenu seevastu väga hea lugeja. Sel ajal oli kombeks, et laulatusel kirikuõpetaja ees tuli mõnest raamatust etteantud kirjakohti lugeda. Kaarlil õnnestus see hästi, aga kui Leenu hakkas „Maja Raamatust“ lugema, luges ta suure erutusega päevade kohta, kus peres riid majas: need päevad on pühad... Ei, ei, mu laps, need päevad on pahad, parandas kirikuõpetaja. Leenu olevat seda miniale rääkinud surmani, kui häbi tal oli. Kui Leenu oma last (minu vanaisa) Ruudit ootas panid nad Kaarliga põllul heina kokku. Leenu oli kuhja otsas ja Kaarel hangus alt üles. Korraga tundis Leenu, et laps hakkab sündima. Ta ütles mehele, no nüüd tuleb. Seepeale vastas Kaarel maamehe rahuga: no, ega sa siis ometi kuhja pooleli jäta. Polnud Leenul enam kuhjaga asja, oli ennast kuidagimoodi alla libistanud ja kodu poole jooksma pistnud. Hea, et poiss kartulivagude vahele ei sündinud. Nädal pärast noorima lapse sünnitust oli Leenu aia taga lehma köietamas. Kui ta maja juurde tagasi tuli sai suure ehmatuse osaliseks: tema vanemad lapsed, viiene August ja kolmene Alviine hüüdsid kooris: noorik, noorik (nii kutsuti Leenut peres) me vannitasime tite ära. Issand jumal, kus siis. Ära muretse, karjakünas oli vett küll. Nii pidi noorik nägema oma kahenädalast pojakest, kes linadesse mähituna oli õues haopinu juures puupakul ilusasti päikese käes. Ei jäänud haigeks, ega saanud nohugi. Veel oli üks lugu tema enda vendadega. Isa ema kirikus viibides jooksis ootamatult sisse vanem vend ja hüüdis: mis sa must mees seal kantslis mögised. Kristjan sittus kodus sängi täis, tulge ruttu. Võta või jäta, oli see siis tõsielujuhtumil põhinev või väljamõeldis, kes seda enam teab.

Minu pojad pani ta niimoodi paika: kõige vanemast, Silver oli siis 16, pidi saama tark mees. Rasmusest, kes oma õigust taga ajas ja alati kõva häält tegi, pidi saama kirikuõpetaja. Kuuene Günter oli tema arvates üks omamoodi laps, ta isegi ei teadnud, mis temast saada võiks, midagi erilist, arvas Nete. Neljane Lennart oli rahuliku loomuga, armastas üksi mängida. Temast tuleb põllumees, ütles vanaema. Midagi on nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, täide läinud. Silver reisib riigiametnikuna oma töökoha tõttu Euroopas ringi, keeled suus. Rasmusest pole veel kirikuõpetajat saanud, aga poistekooriga on ta juba 12 aastat laulnud nii meie kui mujal maailma kirikutes. Günter teeb ise laule, nemad Lennartiga alles õpivad. /1993/

Vanaemal oli fantastiline minevikumälu, kui sugulastel oli vaja mõnda sündmust meenutada või kuupäevaliselt täpsustada küsiti ikka Nete käest.