3. Minu suvine palverännak

Algas kõik pärast Metsamoori laagrit, kui olin otsustanud kaaslastest maha jääda ja oma käe peal ringi vaatama hakata. Enne seda aga sõitsime mugavas autos läbi Antsla, läbi Urvaste kirikuküla, käisime Pokukojas ja juba paistis Kanepi silt.


KANEPI
Olin kujutanud armsat pisialevit väikeste puust majadega, kuid... mis teha - nõuka aeg ja tänapäev on igale poole oma jälgi jätnud. Sinna keskväljaku kiriku ette kaaslased mu koos seljakoti ja magamiskotiga autost maha puistasidki.
Tahtsin fotod internetipunktis maha laadida, et oleks rohkem ruumi, kuid äike oli kogu küla netile kahjulikult mõjunud. Sellepärast pildistasin väeega kokkuhoidlikult, ei võinud iial teada, kuhu sattun.




Alustasin nagu ikka kirikust. Kahjuks tabas mind tugev vihmahoog, nii et pidin poest varju otsima. Sain ka kurvastava sõnumi osaliseks: mingit kohvikut alevis pole ja raamatukogu ka mitte. Kuuldus maapiirkondade väljasuretamisest vastas tõele. Hankisin siis poest söödavat - joodavat ja suundusin ilma selginedes kirikuaeda. ja siis hakkasid minuga juhtuma imed. Kui olin valmis kasutama kiriku seina peal lahkelt jagatavat õpetaja Margit Laili (Erki Noole õde) telefoninumbrit läks uks lahti ja õpetaja vaatas välja. Olin teda eelmise aasta aasta emana Estonias näinud ja tundsin kohe ära. ennast ja oma eesmärke tutvustanud ja kontrollküsimustele oma kogudeuse kohta vastanud, võeti mind omaks ja sain jääda õhtupalvusele, kuhu kogunes peale minu kolm inimest.





Kuna olin edasi andnud palve öömaja leidmiseks, siis sündis väike suur ime. Kai oli just nimelt niisugune naisterahvas, kes oli nõus mind oma kodus võõrustama. Nii me maja poole sammusime, mina jalgsi, kai jalgratast käekõrval lükates. Ja jälle ime: maja oli täpselt mu kodumaja, korter sama suur ja sama kätt. Jätsin lahke perenaise omapäi ja kiirustasin surnuaiale, et seal ringi vaadata. Öö lähenes kohutava kiirusega ja tibutav taevas ei soosinud pilditegemist.

Teadsin, et sellel surnuaial mul märgistatud esivanemate haudu pole, kuid teadsin ka seda, et siinsesse maamulda peab olema sängitatud mu vanaema vanaema vanaisa Sikka Jakkob (1761-1830), tema kaks naist, nende lapsed, sealhulgas vanaema vanaema isa Adam Raggas (1800-1854). Hea oli selle mõttega põlispuude all jalutada ja Mäe kalmistul pilte klõpsida.

esimese laulupeo aasta

Juhan Weitzenberg (Laksi Tõnise laul)

Võib ka niimoodi???



Pool sajandit oli Kanepis köster Ludvig Treffner. Kanepis sündis ja kasvas tema poeg Hugo Hermann Fürchtegott Treffner (1845-1912).





Hõraku nimeline mees oli vallaspoeg Johanni ristiisa


Võõral kalmistul käimiseks ja aleviga tutvumiseks oleks pidanud varuma terve päeva. Sellepärast jäi palju jäädvustamata ja järgmist korda ootama.

Juba hämardus ja tuli võõrustaja juurde tagasi pöörduda.
Mind võttis vastu rikkalikult kaetud teelaud, juttu jätkus kauemaks ja nii jõudsime isegi ühiste tuttavateni. Väike on see Eesti. Öösel ei tulnud kaua und, hommikul vara olin otsustanud oma teekonda jätkata.

Nüüd aga tarkust ka:
Kanepi ja Ristija Johannese ehk Jaani Kirik





Kanepi kihelkonna maa- ala kuulus muinasajal Ugandi maakonna alla. Sellest ajajärgust räägivad rohkem kui 20 rauaaja asula või matusekohta. Ristiusu saabudes võttis kirik selleaegsed põhapaigad üle. Sinna rajati kirikud ja kabelid ehk püstitati ristid. Sõdade laastades pole nendest palvepaikadest enam palju säilinud. Alles on vana -Kanepi Tartu maantee äärde jäävad Sirvaste kabeli varemed. Pärast Liivi sõda on aga nimetatud Kannapietza küla. 1675 aastal, rootsi ajal, kirjutati Stockholmis alla otsusele luua Kanepi kihelkond ja kogudus. Sinna kuulusid mõisnik B. J. Berchile (Bergile) kuuluvad Valgjärve, Piigandi, Karste ja Sõriste mõis ning naabermõisad Erastvere, Kooraste, Kõlleste, Põlgaste, Piigaste, Kagrimõis. Pärast Põhjasõda tabas kogudust suur õnnetus, kus põlengus 1750 aastal hävis senine kiriku arhiiv. Kuna Katariina II käsul keelati matmine kirikutesse ja nende ümber, pühitseti 1773 aastal sisse Kanepi Mäe surnuaed.

Uus ajajärk saabus Johann Phillip von Rothi asumisega pastorikohale 1780 aastast. Tema eestvedamisel asutati kihelkonnakool ja tütarlastekool, anti eestikeelset ajalehte ja mis kõige tähtsam: juba 1810 aastal pandi Kanepi kihelkonnas esimesena Eestis talupoegadele priinimed.

1808 valmis praegune kivikirik, mille eelkäija oli samal kohal asunud puust pühakoda. Koguduse hingede arv oli selleks ajaks kasvanud 7000 inimeseni. uus kirik süttis 1831 aastal välgulöögist põlema, kuid torn ja puuosad suudeti päästa. Seitse aastat kulus parandustöödeks ja 1834 aastaks oli kirik taastatud.




Vaatamata Mäe surnuaia laiendamisele vajas suur kihelkond teistki kalmistut ja nii pühitseti 1847 aastal sisse Ala surnuaed.

1840-ndatel aastaid iseloomustasid ikaldused ja näljahäda, paljud luterlased läksid üle õigeusku. Pastorite Kautzmanni ja Holsti selgitustöö tulemusena lahkus siinsest kirikust nii vähe rahvast, et õigeusu kirik jäi ehitamata.
Altarimaali valmistas 1857 aastal Anton Bauer ja altariseina kujur Orlowski.




Praeguseks on kirik põhjalikult restaureeritud ja tornikiiver vaskplekiga kaetud.

Torni tipus olev Aotäht on Kristust sümboliseeriv ja ainuke omataoline terves Eestis