4....jätkub Sõrestes, Puskarus, Varbusel

SÕRESTE

Hommikul tervitas mind korteriperenaine Kai kohvi ja muu hea-paremaga. Vahetasime telefoninumbreid ja siis...aidaa, varajane buss ootas. Juht naeratas, kui oma seljakoti, magamiskoti ja unerulliga bussi veeresin. Sõita sain nii vähe maad, et juba ütles üks matsakas tädi mahlases võru keeles, et on aeg maha kobida.

Kaugelt kostis tehasemüra. Põldude vahel mõjus see väga võõra ja veidrana. Bussisolijate jurust oli meelde jäänud, et tegemist mingi kivipurustusvärgiga. Paistiski sealt kaugelt, kaasaegne ja kandiline. Ja mürisev. Astusin edasi. Ilm armastas mind ja mina teda.

Mulle meeldis see põldudevaheline inimtühi tee. Ma meeldisin endale, et ma seal üksinda olin. Ja rukkililli ei kasva meil põhjaosariigis mitte just igal põllul
Tee tegi käänaku ja paistma hakkasid põlispuud. Seal ta siis ongi, paik, mida olin ainult kirikuraamatust lugenud.Vähemalt kaks maja ja bussipeatus, see tähendab, et on suur koht. Mis sest, et buss käib siit üle päeva ja just täna pole see päev.
Esimene ja hiljem selgus, et ainuke vana hoone. Kohalike sõnul endine ait - kuivati. Tahan teiselt poolt pilti teha, kuid rinnuni nõgesed hakkavad mu paljastele säärtele pai tegema. Loobun.
Kodus netis tuhnides saan teada, et hoone on müügis. Üks kinnisvaraportaal nimetab hoonet Sõreste rüütlimõisa kompleksi kuulunud maakividest veinikeldriks, kus keldriruume 300 ruutu ja pealmist korrust 400. Nii et oleksin ikka pidanud nõgestele jalaga lööma ja kolama ronima.

Kell on vähe, pole veel üheksa. Piimapuki juures kakerdavad mõned kanad. Kuskil haugub koer. Kui ma midagi pelgan, siis hoovipenisid. Siis kuulen tuttavat häält, Raadio 2 hommikuprogrammi. Hakkab kuidagi kodusem kui leian katuselt mehe koos raadioga. Ei tema tea midagi sellest mõisast, tema on uus, aga vaat eit teadis, kuid eit suri ära... umbes nii see jutt meil käis. Siiski tuleb proua ja juhatab mind üle tee (ei, see koer ei hammusta).

Maja on kolmekümnendatest, verandaga, ümber põlispuud. Peremees koos "sarvikuga" setib ennast pingiotsale. Jaa, siin see mõisahäärber oligi, nüüd pole enam midagi alles. Meie ehitasime oma maja siia asemele. Kuid midagi võin teile näidata, need on kaks kivikeldrit, vaat need on tõesti mõisa ajast. Tagasi tuleb suure võtmega ja juhatab mind murukatusega keldri juurde. Laskume alla, ninna lööb keldrilõhn. Põleb pisike pirn ja välguga pildid ei tule head. Aga tunne jääb. Hea kujutlusvõime paneb noore Anni sinna keldrisse no ma ei tea, mida tegema. Võib olla moosi tooma. Ükskõik.

Väljas küsin puude kohta. Jaa, need vanad pärnad olidki mõisaalle puud. Ja siit sõideti hobusega häärberi ette. Ei, meid siin ei elanud, kuid poeg mul Võrus uurib seda mõisa värki, annan aadressi, astuge kindlasti läbi. Isegi mõisahärra järeltulijad on siin käinud.

Hooned kaovad, puud jäävadAll on mõisatiik ka, võin teid sinnani viia. Me ehitasime selle kaldale pisikese sauna


Ja oligi kõik. Minge kindlasti Võrust läbi, küll poeg teab neid asju.
Ei, seekord mitte ei lähe mu tee Võrru, vaid loodan jõuda läbi metsa Puskarusse.

Kõnnin edasi. Kuna poodi pole ette näha, siis hakkab kõht tühjaks minema. Sellega on ikka nii. Õnneks on hoolitsev Kai mulle väikese ämbriga kirsse kaasa pannud. Ajavad nii söögi kui joogijanu ära. Tee on kruusane, lai, kuid pole veel näinud ühtegi autot. Otsustan riskida ja pööran tallu viivale rajale. Keegi võib olla põliselanikest on kuulnud nime Sepa talu. Seekord on tegemist nooremat sorti mehega. Ei, tema on ka perepoeg, kes manalateele läinud vanematelt majapidamise kümmekond aastat tagasi üle võttis. Räägime maast ja ilmast ja ta juhatab mind otse maanteele. Ega kokku üle kolme kilomeetri tule. Väsimus hiilib ligi, magamata öö annab tunda. Kas visata tee äärde pikali? Aega selleks ei näe olevat, lõuna juba tulekul. Ja mis see siis on? Metsast piiluvad välja kaks kitse. Loomulikult kui kaamera haaran on nad juba kadunud. Aga see seik muudab erksaks. Peagi olengi suurel maanteel. Kohe kõrval paistab hästikorrastatud elamine. Küsija suu peale ei lööda. Ja jälle ebaedu. Ei mingit Sepa talu ei tea noored külas olevat. Üht nad ometi teavad, Puskarus elab mees, kes teab rohkem kui keegi teine. Nii, teele!

PUSKARU


Jõuan teeristile, kus viidad näitavad: Kanepi, Põlva, Võru, Varbuse. Minu siht on leida üles see tark mees taskus ja siis jõudsalt edasi Varbuse poole teele asuda. Juhatatud maja ümbrus on vaikne. Välisuksi on mitu, ei tea, kuhu koputada. Õues valitseb perele omane õhkkond: liivakast mänguasjudega, pesunöör, kiik ja katusealune laud pinkidega. Eemal näen lõkkeplatsi ja püstkoda, kuid omapäi kolada pole ilus.

Loobun ja lähen tagasi üle tee kinniste luukidega palkmaja räästa alla vihmavarju. Jaa, kurb küll, kuid on hakanud sadama. Õnn on mulle selja pööranud. Siiski, siiski, elumajast astuvad välja kaks meest ja pärivad, et ega proua (! ) Põlva poole soovi. Saanud eitava vastuse vurab dziip õuest välja. teine mees jääb. Lähen asja selgitama ja ennast tutvustama. Vihm jätkab oma laastamistööd minu meeleolu kallal. Istume varjualusesse, kus esitan oma legendi: kes ma olen, kust ma tulen, mida otsin ja kuhu minna tahan.

Nüüd toimus edasine nagu teelisega juhtuda võib, ilma ootel läks päev õhtusse.

Lõpuks vurasime ratastel koos läbi Tilleoru, üle Ahja jõe, et jõuda Warbuse mõisani.
Siin need pildid ongi.

VARBUSE MÕIS

Kuulus Põlva kihelkonda, Kiuma valda, praegusel ajal kuulub Kanepi valda. Küla läbib vana Tartu Võru maantee, nn. postitee

Esmakordselt mainiti kohta nimega Warpes aastal 1627.

Kuni 18. sajandi keskele kuulus Varbuse karjamõisana Väimela mõisa juurde. 1759. aastal müüs Gotthard von Müller Väimela mõisa koos Varbuse karjamõisaga Schulmannide perekonnale. Varbusest sai iseseisev rüütlimõis. Sarnaselt paljude teiste Liivimaa mõisatega vahetas Varbuse 19. sajandi I poolel küll müügi, küll pantimise kaudu sagedasti omanikke.
1845. aastal ostis mõisa 23 000 hõberubla eest kreisisaadik major Alexander von Ditmar. Tema järeltulijad müüsid 1859. aastal selle 50 000 hõberubla eest edasi Paul Arthur von Sieversile.
1887. aastal sai nii Varbuse kui lähedal asuva Karaski mõisa omanikuks Harald von Samson-Himmelstjerna. 18. mail 1887. aastal Varbuse ja Karaski mõisate senise omaniku Alexander von Mölleri ja Harald von Samson-Himmelstjerna vahel sõlmitud ostu-müügilepingu järgi tasuti mõlema mõisa eest kokku 162 000 rubla.
Samal aastal abiellus Varbuse vastne omanik preili Margarete Gaehtgens’iga. Pere asus elama Varbuse mõisa tagasihoidlikusse ühekordsesse tellisekatusega härrastemajja.
Karaski ja Varbuse mõisa omaniku läbirääkimiste tulemusel ehitati aastatel 1912-1913 kahe mõisa vahele 3,5 versta pikkune tee.
Harald von Samson tapeti koos vendade Bruno ja Gustaviga 1919. a jaanuari algul punase terrori käigus Tartus. Varbuse ja Karaski mõisad jagati 1920. a maareformi käigus kruntideks ja müüdi asunikele - endistele mõisateenistujatele.
Samsonite ajal arendati mõisas aktiivselt põllumajandustootmist. 1892. a oli siin juustutööstus. Richteri aadressraamatu järgi kuulus 1909.a Varbuse mõisale 656 ha mõisa- ja 623 ha talumaad. Mõisale kuulus 90-pealine piimakari ja meierei, 40 hobust, nende hulgas nii töö, kui ka ratsa- ja veohobused.
Tuntud oli vendade Samsonite korraldatud ratsaajujahid (Parforcejagd). Harald von Samson oli jahiseltsi esimees.


Nii enne kui peale viimast ilmasõda asus Varbuse mõisa härrastemajas rahvamaja, seejärel aga raamatukogu. Hoone hävis tulekahjus aastal 1981.

Osaliselt on säilinud mõisa kõrvalhooned: ait-kuivati, tall-tõllakuur, moonakatemaja ning 19. sajandi teisel poolel rajatud mõisa park. Kõik nimetatud objektid on arhitektuurimälestistena võetud riikliku kaitse alla.
Varbuse mõisa moonakatemaja on kasutusel elumajana. Mõisa kärnerimaja on Tartu koorijuhi suvekodu. Temale kuuluv ait-kuivati on plaanis kohandada kooride majutuseks, et arendada Varbuse mõisast koorilaulu keskust.
Koorilaulutraditsioon Varbuse külas ja mõisas ulatub kaasaaegse ajakirjanduse teadetel 19. sajandi II poolde.
Tilleorgu jääv vana kuuse-segamets on kunagine Varbuse mõisa looduspark

puud olid puud olid hellad velled...
Varbuse mõisa park on rajatud 19. saj. teisel poolel.





natuke vana ja palju uut


Mõisaga või õieti sellega, mis järgi tutvutud sõitsime tagasi. Üks peab nüüd nendest hoonetest olema tall-tõllakuur, teine peab olema ait - kuivati ja ilmselt hoone, mida ei saanud pildistada, sest see on erakätes, oli endine moonakatemaja.



VARBUSE


Varbuse Postijaama peahoone ja teised säilinud hooned



ka mõtteline osa meie jalgratastest jäi pildile.

Kuna maanteemuuseum oli juba suletud, siis jääb see koht minu uut külaskäiku ootama.

Keerasime rattaninad Puskaru poole ja ilma trotsides käisime ära iidsel linnamäel - Kantsimäel. Ainult allikast jäi minu poolt joomata, sest kallas oli libe, ei riskinud alla minna.



TILLE VESKI

teejuht juhatas mu edasi eksootilisse kohta. Lükkasime rattaid rinnuni märjas rohus sumades ja jõudsime vana veski juurde.
Vesiveski asukoht on Ahja jõel, mis saavutab Tilleorus suurima kõrguse, kuni 30 meetrit. Sellepärast on siin mitu veskit. veski olevat sellel kohal olnud juba 16 sajandil. 1860-ndatel kuulus veski Hurmi mõisnikule. Pildil olev ja nüüd lausa segi pekstud ja lagunev hoone ehitati 1910 aastal. Kolhoosi ajal veski tegutses, hiljem elas seal üksik vana inimene.Kuna ronida tuli kõrgele ja talad tundusid ebakindlad, siis said pildid veidi nässakad. Aga ikkagi kõrgelt aknast tehtud!


Lõpuks mööda 300 aasta vanust teed tagasi Puskarusse sõites ei olnud enam jaksu kuhugi minna ja tegelikult polnudki võimalik, sest kell hakkas öötundidele lähenema. Lahke peremees pakkus öömaja koos teejoomisega. Pliidi soemüüri vastas sai riided kuivaks ja sandaletid ilusasti pliidirauale setitud. head inimesed on igal pool, ole ainult ise avatud. Mis sest, et hiljem leiad võõrustaja - peremehe raamatust "Eesti nõiad" .

Hommikul tegin veel pilte enne bussile minekut.

Siin ta on Puskaru kõrtsihoone, mis kuulus algselt Vana Piigandi ja hiljem Sõreste mõisale. 1695 aastas on kõrts Tartumaa teede atlases märgitud töötava kõrtsina. 1909 aastas asus kõrtsihoones Borkmanni talukaupade pood. Hiljem, nõuka ajal jätkas pood tegevust kuni 1990 aastani.





Hoone oli liiga pikk, ei hakanud seljakotiga põllule ronima, et üleni pildile mahutada. Nii tuli kaks pilti
Ja selline näeb maja välja õue poolt




Kõrtsihoone vastasolev maakivihoone oli kuulunud linakaupmehele ja palkhoone, mis oli olnud ait (1903)Põllul paiknesid enne Sõreste algkool ja vaestemaja, mis sõja ajal maha põlesid

Lõpetan selle peatüki meeleoludega, mis mind Põlva bussi peale saatsid