Minu pere oli juba üle kümne aasta Rakvere ligidal elanud-töötanud.
Nüüd otsustas ka venna pere Väike-Maarjast ära kolida. Emal ei jäänud muud üle kui ridamaja kahe toalise korteri vastu vahetada. Õnneks sealsamas kõrval, nii et kolimine ei valmistanud erilist vaeva. Uus kodu ei sobinud vanaemale, ta ei saanud enam aru, kus ta on ja miks.
1993/94 aastavahetuse otsustasime meil vastu võtta, sest meie korter oli nüüd kõige suurem. Vanaema oli rõõmuga nõus meile tulema. Õhtusöögil oli ta veel väga tubli, tegi nalja. Aga uue aasta alguses jäi voodisse. Andsin talle oma voodi, sest see oli eraldi toas. Ema käis veel Maarjas vaatamas, kas kodus ikka kõik korras. Meie magasime elutoas ja ema väiksemate laste juures. Viienda jaanuari hommikul vara tuli ema meid äratama ja ütles, et Nete hing on rahulikult öösel lahkunud. 15 veebruaril oleks ta 99 aastaseks saanud. Vahest ikka lootis, et elab sajani välja, aga seda polnud talle antud. Nii ilusat rahulikku äraminekut kohtab harva. Ema helistas Nete miniale, Rita tuli appi riietama ja pesema.
Otsustasime, et korter pole sobiv paik ja juba lõuna ajal läks puusärk vanaemaga Väike-Maarja leinamajja. Matusetalitus toimus Simuna kirikus. Oli väga külm. Ja nüüd lõpuks nägin ma kui vähe oli sellest suurest suguvõsast inimesi järgi jäänud. Ta oli kõigist kaheksast vennast-õest viimane, kes maamulda sängitati.
Anettele tulid viimset austust avaldama vanema venna Augusti tütar Aksa abikaasa ja pojaga, noorema venna Karla pojad Kalle ja Enn, minia Rita, pojapoeg Raivo naisega, tütar Ellen, Elleni poeg Andres naise Dianaga ja poeg Kaspariga, Elleni tütar Liina abikaasaga ja nelja pojaga. See oligi kogu Raggaste suguvõsa.
Kirikuõpetajaks oli Simunas sel ajal Tauno Teder. Tema jumalasõnaga saigi vanaema oma viimse rahupaiga abikaasa Rudolfi kõrval, äia ämma lähedal, kus Rudolf oli olnud juba 37 aastat. Nii tugev oli selle Põlvamaalt pärit lihtsa naise elutahe ja tervis, et talle oli antud peaaegu 99 eluaastat.
Jäädes pärast vanaema äraminemist öösel lastega üksi ma ei nutnud. Ei olnud millegi üle kurvastada, sest tundsin, et minu voodist minnes oli vanaema teinud mulle suurima heateo elu jooksul, ta oli mind ja minu kodu usaldanud ja valinud selle viimseks lahkumise paigaks.
Nüüd, kõndides erinevatel aastaaegadel Simuna kalmistul, on mul juba piisavalt aega ja tarkust mõelda igavikust ja kaduvikust, elatud ja elamata elude eesmärkidest ja ülesannetest ning tunda rahuldust, et läbi kirjasõna on mul võimalik ajas tagasi minna. Süüdates kalmudel küünlaid tunnen heameelt selle üle, et nimed hauaplaatidel ei ole minu jaoks pelgalt nimed, sünni-ja surmaastad, vaid iga nime taga on peidus ÜKS LUGU.
No comments:
Post a Comment