1. Algus

//Alusta algusest, see tähendab lõpust//

Olen oma päevikutega jõudnud sinnamaale, et teile lugemiseks anda vanaema Nete lugu. Olemas on see juba 2005 aastast, kuid olen teda lihvinud ja üht -teist juurde lisanud.
2008 aasta suvel võtsin ette matka vanaema sugupuuga seotud paikadesse. Osa pilte on sellest käigust. Kasutan samasugust süsteemi kui Emmeliina elu ENSV-s, et peatükkide pealkirjad oleksid nähtavad, mis minu arvates hõlbustab lugemist. Olen rõõmus, kui jagate minuga neid mälestusi.

Panen kirja vähemalt seitse põhjust miks tasub tegeleda sugupuu-uurimise ja elulugude talletamisega:

*Minu vanaema elas väga vanaks, 99 aastaseks ja tema mälestuseks võtsin ette just tema eellaste uurimise ja kõige temaga seotu kirjapanemise. Arvan, et talle oleks see meeldinud.

*Ajarännakute kaudu õpin tundma Eesti ajalugu ja geograafiat.

*Vanad paigad, muistendid, legendid on mind alati lummanud.

*Mulle meeldib, kui minu tegemistest jääb konkreetne jälg.

*Uurimistöö pakub põnevust ja võimalust leida tundmatuid sugulasi.

*Olen piisavalt hull (perekonna arvamus) et sellise asjaga tegeleda.

*Mul ei ole enam mitte kunagi igav.

Kes on minu arengule kaasa aidanud?

*kõik need inimesed, kes 2005 aasta talvel viisid läbi sugupuu- uurimise baaskursuse Rakveres

*EGeS-i Virumaa osakonna esimees Hubert Gutman ja toredad vastutulelikud seltsi liikmed

* inimesed, kes töötasid välja digitaliseeritud programmi Saaga ilma milleta poleks seda materjali olemas, eriti Fred Puss

*minu abikaasa, kes ostis arvuti, maksab interneti ja meie neli poega, kes lakkamatute õpetuste ja praktiliste töödega kaasa löövad

* minu ema, kes on alles hoidnud vanad fotod, matuselehed ja muud huvitavad paberid.

2006.a. jaanuaris otsustasid hakkajad Võrumaa sugupuude uurijad Tallinnast korraldada Võrumaa muuseumis näituse sugupuudest ja perekonnakroonikatest. Veebruaris-märtsis saigi see teoks. Ka minu tagasihoidlikud kroonikad Raggaste pere põlvnemisest olid seal esindatud.

Ja loksudes külmal talveilmal mööda Lõuna-Eesti käänuseid teid tundsin, et ka minus on ikkagi tükike võrukat. Nii lihtne see ongi.

Selliselt valmiski minu Perreaigraamat ehk Krooniki millest ühe osa teieni tahan tuua. Lõpuks veel üks kaval küsimus: kas eestlastel on sugupuu või suguvõsa? Kõik lood on kirja pandud lapselaps Liina poolt, alustatud 2005 aastal ja mällu talletatud kogu elu jooksul.

Värvifotodel on vanaema alles hoitud käsitööd, mis on pildistatud 2007 aastal.

Kõik sai alguse salapärasest vihjest aastaid tagasi, et vanaema Anette isa Johann olnud paruni sohipoeg. Nii see lugu seisiski minu sees kuni 2005.a. Mida ma siis tegelikult teadsin? Seda, et vanaema Nete oli pärit Lõuna-Eestist, kolinud lapsena koos vanematega Koonu mõisa, Väike-Maarjas leeris käinud ja edasi koos vanematega Pudiveresse elama asunud, seal mehele läinud, talu rajanud ja lapsed sünnitanud. Teada olid ka Nete vennad, õde ja mõned järelejäänud sugulased. Ja see, et Nete isa Johanni ema eesnimi oli Ann.

2005 aasta talvel hakkasin käima sugupuu-uurijatele mõeldud Kunderi seltsi poolt korraldatud kursusel, kust sain tarkust, juhendust ja julgust alustada vanaema eluloo talletamisega. Selleks ajaks puhkas ta ise juba 11 aastat Simuna kalmistul, nii,et tuli nentida: olin küsimustega lootusetult hiljaks jäänud. Ainsateks abilisteks olid mulle mälestused ja vana roheline fotoalbum.

Albumi vahelt leidsin tänapäevase foto võõraste nägudega, kuid nimede ja aadressiga. Natuke otsimist, sebimist ja vedamist ning saimegi kokku. Nii sain lõpuks teada selle salapärase Anni või Anne edasise saatuse.

Ann, koos oma vallaspoeg Johanniga oli mehele läinud Pallossoni nimelisele Varbuse mõisa kutsarile ja veel vähemalt 10 last sünnitanud. Sain ka Anni pildi, kus ta oli 93 aastaselt ja pildil neli põlve. Ka teadis leitud sugulane Hilja, et Ann sündis 1842.a. ja on maetud koos oma mehega Põlva kalmistule.

Suurem töö algas mai keskel, kui internetis ilmusid kirikuraamatute väljavõtted.

Vanaema Nete ei teadnud oma sünnikohta, perekonnaarhiiv andis selleks Schwartzenhof, kuid sellenimelist mõisa polnud Lõuna-Eestis. Lahendus tuli alles suure juhuse läbi kui leidsin, et Schwartzenhof ehkVardi küla on täitsa olemas Põlva kihelkonnas.

Nüüd järgnes vanavanaema Anni otsimine kirikukirjadest. Vaatasin läbi terve 1842.a. Põlva kiriku sünnimeetrika (üle 500 sissekande) ja ei leidnud. Alguses arvasin, et sugulane eksis sünniaastaga, aga siis kasutasin loogikat ja otsustasin otsida Varbusele kõige lähemast kirikust. Kanepi koguduse kirjadest leidsingi Ann Raggase.

Mööda Kanepi koguduse hingekirjasid tagasi minnes olen leidnud emapoolse suguvõsa vanima liikme Sikka Jakkobi sünniaastaga 1763.

1809.a. pani praost Roth Kanepi kihelkonnas talupoegadele esimesena priinimed (perekonnanimed), mis oli teatavasti vaba inimese tunnuseks, Liivimaa ja Eestimaa aladel oli siis veel pärisorjus.

Nii saigi minu ellvanaisa (vanaema vanaema vanaisa) Sikka Jakkob teadmata põhjustel endale perekonnanimeks Raggas, mida kandis minu vanaema Anette abiellumiseni.