8. Perenaine Anette

Anette Raggas abiellus Simunas 1924.a. Rudolf-Michkel Kivjaga.

Elukoht Pudivere küla, Avanduse vald, Virumaa, hiljem ümber nimetatult Rakvere rajoon.

Mõlemad, nii Anette kui Rudolf, olid mõisateenijate lapsed.

Anette ja Rudolfi elukohaks sai Rehe talu, mille ostuvõimalus anti Rudolfile Vabadussõjast osvõtu eest.

Taluhooned asusid keset välja, mõisa peamajast umbes pool kilomeetrit. Kuuldavasti oli seal enne olnud mõisa rehi, sellest ka nimi Rehe. Vanaema jutu järgi valiti koht sellepärast, et säilinud olid kivimüürid, mis pakkusid varju ja ehitised, millest said seinad nii hobusetallile kui lehmalaudale. Maja ehitati palkidest, kolm tuba, köök, eeskoda, sahver, eeskojast sai redeliga lakka. Tubade ja köögi aknad olid kolme suunda, maja ette ukse kõrvale jäi väike sahvriaken, selle kohale lakaluuk. Suur õu oli mõisa poolt küljest ümbritsetud kõrge kivimüüriga. Tähtis ehitis oli saun, mille eeskojas asus sepipada, kus Rudolf tegi sepatööd. Saun oli olnud terve küla peale ainus. Õue ümbritsesid veel hobusetall ja laut, mille otsa ehitati nn.suur küün. Lauda peal lakas hoiti heinavaru. Maja sai valmis esiklaps Otto sündimisel 1926.a. aga palgid kaeti hiljem väljast soojustamiseks tõrvapapiga ja alles siis laudadega. Peal oli laastukatus. Vanaema jutu järgi pöörati suurt tähelepanu just põllutööriistade muretsemisele ja loomade elutingimustele, eluruumid olid teisejärgulised. Köögis oli mööbliks põhukotiga koiku, söögilaud, toolid, toidukapp, seinariiul ja veeämbrite pink. Ühes tagakambris elas Rudolfi ema Leena. Voodid olid selleaegsed nuppudega raudvoodid põhukottidega. Ilmselt mõisast oli saadud nn. nurgakapp, kus hoiti dokumente. Riietekapp oli Rudolfi õemehelt Peili Jaanilt. Veel lillepostament ja üks pulgariiul ja ümmargune laud. Seinal oli väike peegel ja kaks küllaltki suurt jumalaema ikooni, mille päritolu vanaema ei teadnud, kaks raamitud trükipilti ja kaks klaasist küünlajalga, mis pole säilinud. Väärtuslik allesjäänud mälestusese on Nete ema Liisa teekann (fabrika Kuznetsova). Mõlemate perede lapsed olid väga vaesed. Säilinud on suur piibel Nete mehe vanemate valdusest väljalaskeaastaga 1835.a. aga sinna pole kantud esivanemate andmeid ja laururaamat 1899, mai kuu.

Hilisemad vestlused sugulastega annavad teada, et Nete isapoolse vanaema Ann Raggase piibel jäi tema tütarde valdusse ja ilmselt Johanni ja Liisa oma vanema poja Augusti peresse, kus Liisa vanaduse veetis.

Veel olid mööbliks kaks suurt kirstu (päritolu ei tea) ja kangasteljed.

Talu ümbritsesid põllud, aga karjamaa oli kaugel, üks tükk koguni Käru metsas, mis Pudiverest 20km.. Talu paberid läksid kaduma 1975.a. kui maja rüüstati ja kõik allesjäänud asjad kas lõhuti või tassiti minema.

Koha rajamisel oli väga tähtis kaevu tegemine, see sai sügav, sest põhjavesi oli kaugel. Aeda istutati õunapuud, punase- ja mustasõstrapõõsad ja kreegid. Keldri kõrval siseõues oli suur kirsipuu, mis kandis palju marju. Kaevu kõrval, suure aiavärava pool olid sirelid. Köögi akna all kasvasid kõrged kollased lilled, mis varasügisel õitsesid. Teiselpool maja lillepeenras olid talinelgid, floksid, pojeng. Ja väikeses aias kressid. Väiksesse aeda pidi tulema ka veranda uksega toast, aga see jäigi ehitamata.

1927.a. 21.augustil sündis teine laps Ellen Kivja. Anette meenutas, et sünnitused toimusid kodus ja arstiabi polnud tarvis. Nüüd oli pere viie liikmeline: meheema, perenaine, peremees ja kaks last. Mõlemad lapsed läksid kohalikku Pudivere kooli. Peremees Rudolf oli käinud kokku seitse aastat sõjas ja sõjaväes ja oli abiellumise ajal juba 34 aastane, perenaine sünnitas oma teise ja seega ka viimase lapse 32 aastaselt. Talu ei olnud suur, laenu katteks kasvatati hobuseid ja sigu. Kuna karjamaa oli kaugel siis lehmi oli vähe. Peremees Rudolf tegi veel sepatööd. Kuna nii Ruudi kui Nete olid mõisamoonakate perest, tuli talusse kõik ise muretseda. Ainukeseks mälestuseks EW ajast on üks foto, kus Ellen umbes kolme aastane st.1930.a. Kahjuks pole see eriti hea fotograafitöö.

Anette isa Johann suri 1935.a. Sellest on säilinud foto, kus üles võetud õed-vennad ja külarahvas. (vt. vanavanaisa Johann)

Sel ajal elas Pudiveres oma talus Nete vanem vend August Raggas oma naise Ida ja tütre Aksaga. Aksa sündis 1932.a. ja käis Simuna koolis. August võttis hiljem oma ema Liisa enda juurde elama, seal ta 1948.a suri 81.aastaselt. Veel elas Pudiveres oma majas noorem vend Karl abikaasa Teelega ja nende kaks poega Kalle (1940) ja Enn (1943). Karla pere kolis hiljem Rakkesse. Nii oli õel vendadega lähedased suhted ja läbikäimine. Keegi neist ei olnud nii jõukas, küüditamine neid ei puudutanud.

Lapsed Otto ja Ellen käisid koolis mõisamajas. Kool oli kuueklassiline ja seal oli üks õpetaja. Koolipildilt on näha, et õpilasi oli paarikümne ümber. Otto oli skaut ja Ellen kodutütar. Kuna Otto lell (isa vend) Eduard Kivja oli Tartus EW sõjaväelane ja nende pere oli lastetu, võtsid nad Otto Tartusse endi juurde elama ja kooli. Kahjuks algas sõda, tuli võõras võim ja Tartu pere pidi ennast hoopiski varjama. Sellepärast lõpetati linnaga igasugune side ja koliti koos mööbliga Pudiveresse. Nete ämm Leena Kivja suri 1940.a. olles 83 aastane. Kaua tartlased ennast maal varjama pidid ei tea, aga Eduard pääses vahistamisest ja kolis hiljem Väike- Maarjasse, kuhu ehitas maja.

Kuna Pudiveres oli ainult algkool läks Ellen 1941.a. Väike-Maarjasse progümnaasiumisse.

Ta oli siis 14 aastane ja jäi talviti kostiliseks. Isa käis siis neil laupäeviti hobusega vastas, et lapsed koju saaksid. Hiljem sõideti jalgrattaga. Otto käis samuti Väike-Maarjas koolis, aga sõja ajal pidi ta ennast sõjaväkke mineku eest peitma ja kool jäi pooleli. Ellen lõpetas Väike-Maarja keskkooli 1946.a. ja asus kohe pärast seda tööle Simunasse kooliõpetajana.

Oma mehest Rudolfist rääkis Nete ainult head. Ei olnud Ruudi napsu ega naistemees, poega ja tütart hoidis väga. Ruudi olevat osanud inimestega hästi läbi saada. Nii käisid sõja ajal talus söömas nii sakslased kui venelased. Vahe oli selles, et saksa sõjamees pani püssi söömise ajaks seljast koridori nurka, aga venelane sõi püss seljas. Nähtavasti oskas vanaisa nii vene kui saksa keelt. Talus teenijat polnud, tööd tehti oma jõududega. Vanaperenaine Leena oli tubane, tema hoidis lapsi, tegi süüa. Nete oli tugev tööinimene, ta rääkis, kuidas sügisel Käru metsas, 15-20 km kaugusel, jõhvikal käis. Hommikul läks ja õhtul tuli, kümme liitrit marju seljas.

Ta armastas väga loomi, seapõrsaste üleskasvatamine oli tõsine töö ja külmal talvel tuli neid tuppa sooja tuua ja kasvõi põues hoida. Tundub, et laenu tagasimaksmine läks hästi ja vajalikud põllutööriistad said ostetud. Kahjuks hävitas võõras võim kõik lootused ja heade põllumaadega külast sai võõrvõimu ajal tõeline ääremaa. Vähegi edumeelsem noorem rahvas kolis Väike-Maarjasse, kus jätkus töökohti ja lastel oli võimalus koolis käia.

Koolis ei saanud Nete käia rohkem kui kaks talve, ometi oskas ta laitmatult lugeda ja vigadeta kirjutada. Võru keelt mina tema suust ei kuulnud. Lemmikraamat oli „Tõde ja õigus“, aga ta armastas ka romantilisi lugusid nagu „Jane Eyre“. Ka Piibel oli tema lugemisvara. Nete teadis jutte ja lugusid ja setumaa laule, kus „setokesed sõitsivaad Võõpsust potikoormaga..“ ja „pai ima pane mihele...“. Neid laulis ta meile minu lapsepõlves 1960-ndatel oma kodus Pudiveres. Lastelaulud olid tal peas surmani, 95 aastaselt luges ta meie pere jõulupuul “Meie kiisul kriimud silmad“. Tema 15 aastat noorem õde, kes pärast kuueklassilise kooli lõpetamist Tallinnasse teenijaks läks sattus heade soovitustega president Konstantin Pätsi toatüdrukuks. Oma õelastele tellis tädi ajakirja „Laste Rõõm“ ja kinkis raamatuid.

Kui vanaema juhtus oma elatud elu õnnelikumaid hetkeid meenutama olid need alati seotud just oma talu rajamisega. Ta ei kurtnud kunagi, et mingi talutöö oleks talle raske olnud. Naljaga meenutas vanaema, kuidas ta oma mehele ütles: ära tee midagi, lihtsalt käi päev otsa mu kõrval ja vaata, mida kõike ma teha jõuan.

Tütar Ellen kiirustas pärast kooli lõppu oma elu elama ja talle pakuti Simunas kooliõpetaja kohta. Talvel jäi ta kostile, aga kevadel-sügisel käis kodust jalgrattaga. Kivja pere oli väga sõbralik, kooliõpetajad käisid neil tihti külas.

Isegi jõuluid tuldi Pudiveresse pühitsema, sest Simunas või pealekaebajaid olla, aga ajad olid neljakümnendate lõpul ohtlikud.

Otto jäi pärast sõda koju Pudiveresse ja töötas autojuhina. Hiljem, abielludes 1951.a. tõi ta koju elama oma naise Rita ja neil sündis poeg Raivo. Raivo käis Pudiveres koolis, alguses oli kool mõisas, hiljem kolis natsionaliseeritud häärberisse. Külas oli lapsi umbes paarikümne ümber. Nääripeod toimusid mõisa saalis. Vanaema ei võtnud seltsielust osa, tema ja vanaisa ei laulnud kooris ega teinud näitemängu.

Miniaga sai vanaema hästi läbi. Pojanaine ei käinud tööl, aga külas viiekümnendatel aastatel peale põllutöö midagi teha polnudki, ilmselt ei olnud ka vajadust, sest lehm andis piima, kanad munesid jne. Otto ja Rita kasvatasid suuremas koguses kartulit mida viidi Leningradi turule. See oli fantastiline missuguseid mänguasju onupojale ja mulle toodi. Raivol oli üleskeeratav väike rongiraudtee ja minul hobustega kaless ja kass, mis saba liigutas. Siis oli terve loomaaed pakeliidist loomi; lõvi, kaelkirjak, kaamel. Ja veel oli puust nukumaja, täitsa suur.

Kui Otto pere Pudiveres elas siis oli kaks tuba nende oma. Ühes oli ilus tisleri valmistatud magamistoagarnituur: voodi, tualettpeegel, öökapp, laineliste ustega riietekapp, akudega raadio. Teises oli tigudiivan ja puhvet. Kõik oli puhas, akende ees pitskardinad ja seinal kootud vaibad.

Vanaisa Rudolf oli kokku sõdades olnud 7 aastat ja tema tervis ei olnud hea. Ta põdes pikalt, köhides tagatoas voodis. Mina ei osanud veel õieti kõndida, aga nagu vanaisa köhasiirupi pudelit nägin nii hakkasin ka „köh-köh“ tegema ja ei lõpetanud enne kui mullegi magusat siirupit anti. Õnneks jõudis vanaisa enne oma minekut ära näha kaks lapselast, kuuese poisi ja pooleteisese tüdruku. Tema õpetas mulle selgeks vastuse küsimusele kui vana sa oled: pooleteiseaastakene. Võib olla tänu temale ma hakkasingi varakult rääkima, enne kui kõndima. Olin pea kogu aeg maal, sest isa õppis traktoristide koolis ja nõukogude võim sundis seadusekuulekad kahekuuse lapsega naised tööle.

Vanaisa suri ta 1957.a. kevadel olles 68 aastane. Tema poeg Otto jäi veel viieks aastaks oma perega Pudiveresse ja siis kolis Väike-Maarjasse, kus oli keskkool. Ellen elas sel ajal oma perega juba Väike-Maarjas. Fotodest on 1951.a. koduõues suvel tehtud Rita ja Otto pulmapeo ajal tehtud pilt kus on minu noored vanemad ja nende mõlema vanemad.

Paremal on peremees Rudolf Kivja, tema abikaasa Anette Kivja (s. Raggas)

Keskel nende tütar Ellen Kuntor (s. Kivja) ja tema mees Lennart Kuntor

Vasemal Lennarti vanemad Eduard Kuntor, Anita Kuntor (s.Tepp)

Kõige ees nende tütar, Lennarti õde Anne Kuntor