9. Üksi oma kodus

Vanaema kodu Pudivere oli kuuekümnendatel tõeline kolgas. Lähim bussipeatus oli Triigis, otse üle põllu 3,5 km ja Määris läbi Sootiigi 3,5 km. Triigis kui ka Määris polnud kooli, Triigi mõisas mingid üritused siiski toimusid, oli seal ju sovhoosikeskus. Suurem asula oli Simuna, sinna oli üle viie kilomeetri. Simunas oli tööstuskaupade- ja toidupood, kool, kirik ja surnuaed. Väike-Maarjasse oli Triigi kaudu 8 km. Kui Pudivere 4-klassiline kool 1962.a. kaotati jäid külla elama praktiliselt ainult vanad inimesed, mõned pidasid üht lehma, siga, kanu ja lambaid.

Nete jäi üksinda Pudiveresse oma majja keset põldu. Sellest ajast ongi pärit tema luuletus, mis küll kahjuks pole tervenisti säilinud.

KODUS

Üksik majakene põllu sees

Paksud kivi müürid varjuks ees

Siin ma mööda saatnud noorusaa

Nüüd ma olen jäänud üksinda.

Siin mu lapsed suureks sirgusid

Tegid tööd ja rõõmul hõiskasid

Koolis käisid, jõudu kogusid

Kuni majast välja lendasid

Aastaid ammu juba isake

Pidi omast majast lahkuma

Ta ei jõudnud ise lennata

Teised pidid teda kätel tassima

Majasse on jäänud leinama

Vana emakene üksinda

Kogub jõudu millal tema ka

Hakkab oma majast lahkuma

Majas ei olnud elektrit ja Triigi sovhoosi Pudivere osakond ei olnud just eriti edukas. Nete pidas veel mitu aastat lehma ja sigu. Riigilt sai ta pensioni 12 rubla. Kuna minu isa õppis järjekordses koolis, siis aitas Nete piimaraha kindlasti meil paremini toime tulla. Eks selle heinateoga oli jama, aga mina mäletan seda väga lõbusana kui ema vend onu Otto tuli autoga, koorem aeti küüni ja sealt hakati heinu lakka hanguma. Enne seda oli hein kärbastes st. heinaredelitel ja nende all oli suurepärane mängupaik.

Nete oli väga puhas inimene ja eriti suurt tähelepanu pööras voodipesule. Tema kodus ei olnud kunagi ühtegi narmendavat padjapüüri ega tekikotti-lina. Päeval kaeti voodid ikkagi päevatekiga, mis sest, et keegi magamistuppa ei tulnud. Kuna ta oli käsitöö tegija olid padjapüürid-tekilinad pitsidega. Kõige vanem mälestusese on neiupõlves tikitud käterätt initsiaalidega A.R. (Anette Raggas). Alles on kangastelgedel omakootud linased käterätid. Koos miniaga kooti põrandariideid, värviti ja lõigati nende jaoks kaltsu. Viimane kanga üles panemine Pudiveres oli 1970 aastal, kus ka mina sain osaleda.

Mina mäletan kõige rohkem Nete kodust seda aega, kus poeg, pojanaine ja pojapoeg olid alevisse kolinud ja Nete üksi jäi alates 1962.a. Siis oli Rudolf juba viis aastat surnud. Otto käis talvel ikka traktoriga teed lahti lükkamas, et vanaema poodi saaks. Mingit sidepidamisevõimalust ei olnud, naabrid olid sama vanad inimesed, kuskil poole kilomeetri kaugusel.

Mina ja mu seitse aastat noorem vend veetsime pea kõik oma lapsepõlvesuved maal. Minu esimene mälestus on see, kus ma onupoja pruun karu kaenlas püüan minna kõrge kivimüüriga ümbritsetud õue lõppu, et näha, kas sealt väravast välja ka saab. Mul oli kõik mida üks maalaps suvel vajab: liivahunnik pehme rebaseliivaga, päikese käes soojenenud veega vann, kuhu võisin ronida, kummelimuru, heinalakk, rukkipõld kuhu sai ennast ära peita, marjad ja õunad. Ja pööning vanade ajakirjade ja raamatutega kui juba neist lugu pidama hakkasin. Mõnikord tulin talvevaheajal vanaema juurde. Bussipeatusest oli üle kolme kilomeetri, võtsin kodust suusad kaasa ja nii ma siis läksin. Meil oli kombeks, et just jõululaupäeval sõitsime Väike-Maarjast Simunasse surnuaeda ja sealt tagasi tulles vanaema juurest läbi. Isal oli töölt saadud nn. töökojaga auto, mina olin taga, ema väikevennaga kabiinis. Ükskord isa autot ei saanud, siis käisime oma külgkorviga mootorrattaga. Tihti jäime lumme kinni ja tuli lahti kaevata. Siis oli vanaema juures eriti hea külmund varbaid ja sõrmi soojendada ja kõht kõvasti täis süüa. Tagatoas väikese kuuse juures olid jõulupakid kommide, uute sokkide ja kinnastega. Oma esimese rahapalga teenisin samuti vanaema käest. Olin umbes viiene kui aitasin tal heina kaarutada. Sain viis kopikat. Aiamarju tuli ka korjata, tikreid mulle korjata ei meeldinud, okkad olid, aga hea meelega puhastasin neid. Kilumannergu täis oli tavaline norm. Eriliselt vahva oli vaarikal käimine. Marju leidus nii karjamaametsas kui vanadel kiviaedadel rägastikus. Vanaema ei sundinud mind kunagi, korjasin täpselt niipalju kui tahtsin.

Meie suvine päev algas sellega, et vanaema lüpsis lehma ära, söötis sead ja läks siis lehma karjamaale viima. See oli päris kaugel, üle põllu ja siis läbi metsa umbes kaks kilomeetrit. Ukse pani ta väljast keti ja tabalukuga kinni ja kui ust liigutasin siis jäi paras pragu vahele, kust sai välja piiluda kas vanaema juba tuleb ja värav kolksub. Tavaliselt ma magasin, aga vahest läks uni ära. Siis ma võtsin tabureti ja istusin kotta ukse taha ootama. Kui vanaema koju tuli siis käis ja tõi hagu, tegi tule alla ja hakkas meile süüa tegema. Vahest ootasid meid karjamaametsa maasikad juba hommikul. Lõuna ajal läksime karjamaale lehma lüpsma ja piim tuli kahe mannerguga koju kanda. Seda oli pea kümme liitrit. Hiljem, kui mul jalgratas oli, sai ühe ämbri ratta lenksu panna ja väikevenna pakiraamile. Õhtul tõin mina lehma ära kui juba suurem olin.

Pudivere mõisas oli pood ja kord nädalas näidati kino. Ajalehed tulid samuti mõisa. Poodi minek oli tõeline ettevõtmine. Meil vennaga algas see pesukausis lobistamisega, puhta kleidi või pluusi vahetusega. Vanaema pani selga parema kleidi, ette puhta põlle, juuksed kammiga kinni ja lilleline pearätt pähe. Nüüd veel rahakott poekotti ja leibade jaoks linane suurem kott. 60-ndate pood mõisas oli ehtne maapood: jahu-suhkru jm. sahtlid, kus kaup kühvliga kotti kaaluti, klaaspurgid kommidega, leiva-saia riiulid ja vorstikangid. Teisel pool riiulitel mänguasjad ja klaasi all pliiatsid- vihikud, sulepead, tindipotid. Küll oleks kunagi tore selline pood renoveerida, aga sellist maapoe lõhna kindlasti ei tule. Poe ees jõi kindlasti mõni külamees õlut ja naised lobisesid külajutte.

Piimamees käis hobusega varahommikul piima järgi ja tõi ka raha, oli nn. piimaraamat. See oli lisateenistus mis võimaldas 12 rublalise pensioniga kuus ära elada. Suvel oli palju tegemist marjade korjamisega (punased ja mustad sõstrad ja tikrid) Veel olid aias õunapuud ja keldri kõrval suur kirss. Kartulid ja muud juurikad kasvatati ise. Metsas käisime vaarikal ja tegime palju moosi. Suveti puhkuse ajal elas maal ka Nete õde Leida Tallinnast oma mehega. Mõne suve töötas Otto poeg Raivo sovhoosis põllutööl ja oli ka vanaema juures. Ka mina otsustasin sovhoosi põllule kõplama minna. Tahtsin ju ka onupoja eeskujul raha saada. Vanaema tuli mulle igaks juhuks appi. Küll see oli vastik töö, aga kahepeale teenisime 40 rubla (mu emast raamatupidaja kuupalk oli 60 rbl). Suve suurim püha oli surnuaiapüha jaanipäeval. Siis tulid isa ja ema autoga või mootorrattaga ja onu oli ka veoautoga. Nii saime kõik viie kilomeetri kaugusele Simunasse. Ega sellest surnuaiapühast midagi muud tähtsat polnud, aga selleks sain alati uue kleidi ja kohapeal osteti küpsist ja limonaadi. Pudiveres oli mitu tiiki ja ühes kõlbas ujuda. Kui oli vähegi soojem ilm siis nurusin niikaua vanaema kui ta oli nõus minuga koos tiigi äärde tulema. Üksi ta mind ei usaldanud. Nii ta istuski rohu peal ja vaatas kuidas mina vees lustisin.

Eriliselt meeles on mul 1967 aasta augustitorm. Isa oli meile ostnud patareidega raadio „Alpinist“, aga ilmselt me eriti ilmateadet ei jälginud või ei pidanud millekski. Lõuna ajal käisime karjamaal ja ei saanud üldse aru, et tuul kõva oleks. Aga pärastlõunal, nii viie ajal, läks maru lahti. Mu vend oli alles neljane ja teda ei saanud üksi koju jätta, seepärast jäi vanaema temaga tuppa ja mina läksin lehma järgi. Hea, et tark vanaema ei lubanud mul rattaga minna, kartis, et tuul lükkab lapse ümber. Olin 12 aastaselt pisike kõhn plika. Õnneks ootas Kiti väraval ja polnud metsa pagenud. Väike metsarada ja ohtlikult nagisevad kuused...Küll ma siis ikka laulsin kõvasti. Aga kui metsast välja rukkipõllule sain siis silkas hirmunud lehm ees ja mina läbi rukki peaaegu lohisesin köie otsas. Sellest ajast peale ma äikest ei karda, mõtlen, et kui pikne mind siis ei tahtnud, ei ta taha nüüd ka. Maja juures viis tuul ära hobusetalli vana katuse, kõik muu pidas vastu. Natuke sai kannatada kartulikeldri katus. Hullem osa oli hommikul kui ema-isa mootarrattaga Väike-Maarjast meieni püüdsid jõuda. Triigi metsavahe oli murdunud puid täis, seal siis saeti ja korrastati teed. Aga tormiõhtul ei olnud vanaemal paanikajälgegi, ainult õue kempsu meid ei lubatud vaid soristasime kotta ämbrisse.

Nete ei käinud vähemalt pärast Rudolfi surma pühapäeviti Simunas kirikus. Kas oli põhjuseks rohkem kui viie kilomeetrine vahemaa ja transpordi puudus, sest Nete ei sõitnud jalgrattaga. Aga võib olla ei meeldinud talle õpetaja Põld, kes oli oma jutlustes olnud karmi sõnaga mees. Piibel Netel oli ja seda ta luges surmani.

Ükskord rääkis ta, et Avispea baptistikogudusest tuldi teda palvemajja kutsuma. Nete küsima: mis me seal palvemajas teeme. Jumalasulane vastu: palume kõik patud andeks. Nete omakorda: ei mul ole aega pattu teha, mul terve päev käed-jalad tööd täis, kui pattu pole, siis pole ka midagi vaja andeks paluda.

Tervise üle vanaema ei kurtnud, aga raskest talutööst käis ta küürus, „kõveras nagu kreeka e“. Nete oli kasvult väike, umbes 1.60 ja kõhn naisterahvas. Juuksed olid tal kammiga kuklasse kinnitatud. Alati kandis ta põlle ja pearätikut. Need olid eraldi kodupõlled ja poepõlled. Kuna majas ei olnud elektrit, tehti kõik tubased tööd petrooleumilambi valgel ja triigiti sütega triikrauaga. Oli suur triikraud vanaema jaoks ja väike minule, mis mõlemad on alles. Veel on alles vanaisa tehtud pesuvaal ja kurikas. Ja muidugi vokk ja lõngakerimisharkjalg. Õhtuti, kui loomad talitatud istus Nete köögilaua taha kuduma ja heegeldama. Tema põhilise kudumistöö tulemused olid triibulised sokid ja tõeliselt kaunid kindad. Kahjuks tundus, et ta elab igavesti ja kõik sokid-kindad sai ära peetud-alguses pidupäeval, hiljem, kui värvid kulusid ja pihud nõelutud, suusatamas või lumememme tehes. Nii ei ole meie peres säilinud ühtegi uut kindapaari. Vill saadi oma lammastelt, vahetati villavahetuses lõngaks, kodus värviti. Teine armastus olid heegeldatud linikud. Puuvillast niiti müüdi pisikeste keradena, hiljem lisandus sellele moesolnud läikiv iirislõng. Nendest linikutest on praeguseks alles märkimisväärne kogu. Eriti kaunid on padjapüüri kaunistused ja tekilinade äärepitsid. Vanaema heegeldas igale linikule ja rätikule, mis talle kätte anti, pitsilise ääre. Veel enne oma surma, kui silm enam nii hästi ei seletanud, andis heegeldamine näppudele tööd ja hoidis vaimu virge.

Kui maal olid veel üleval kangasteljed, siis kooti kitsad kaltsuvaibad ise. Materjaliks kasutati vanu riideribasid, mida värviti, puuvillasukki ja isa töö juurest saadud autojuhtidele kätepühkimiseks toodud lõngapoolisid. Kui mina juba suurem olin, siis otsisin 60-ndate aastate Nõukogude Naistest triibuvaiba õpetusi. Need said eriti uhked. Sellest õppisin esimest korda värvide kokkuseadmiskunsti, kus ühe värvi erinevat tooni triibud moodustasid kauni kooskõla näiteks tumepunasest roosani. Kahjuks on ka need triiburiided ammu ära peetud ja looja karja läinud. Vanaemal oli väike Singeri õmblusmasin mille peal sain oma esimesed harjutused. Juba enne koolis õpitut oli meil mitu suvekitlit ja seelikut kokku vuristatud. Aga endale kleite vanaema ei õmmelnud, need olid tal igiammu olemas ja külarätsepa üllitis. Ise tegi ainult põllesid ja padjapüüre, tekikotte.

Vanaemal olid oma kindlad tõekspidamised puhtuse ja korralikkuse asjus. Voodipesu pidi alati korralik olema. Voodis ei müratud ja päeval kaeti see päevatekiga. Tagakambri laudadel olid heegeldatud linikud ja akende ees valged pitskardinad. Köögi laual oli vakstu ja köögiaknal sitskardin. Toad olid puhtad, nõusid ei jäetud pärast sööki pesemata ja toitu ei jäetud söögivaheajal lauale. Igal õhtul tehti sooja vett, lapsed pesid enne magamaminemist käed-jalad ja pärast aluspesu-sokid. Nädala lõpus käidi saunas ja enne seda pühiti toapõrandad märja luuaga, põrandariided ropsiti, köök ja koda pesti. Laudariietega ei tuldud kööki, need vahetati kojas. Kuskohast oli lihtsa mõisateoliste laps need kombed omandanud, seda ma ei tea, aga puhtus oli minu vanaemakodu märksõna.

Kui vanaema veel ainult maal elas, siis tuli ta vahest mind Väike-Maarjasse vaatama. Mul oli selline komme, et nagu ta uksest sisse tuli nii küsisin: vanama, millal sa ära lähed. Ta hakkas naerma ja ütles: kas sa juba tahad, et ma ära lähen. Mina püüdsin seletada, et siis ma tean kui kaua ta minuga koos saab olla. Küll ta aru sai, narris mind niisama. Kui ma talle ütlesin „vanama“ siis ta küsis, et kes see „noorma“ siis on. Vanaema ei saanud veel riidest lahti kui juba oli mul raamat leitud ja ma nurusin „hakkame nüüd lugema“. Aga siis ükskord kui vanaema tuli jooksin O.Lutsu „Kevadega“ vastu ja ütlesin: istu ja kuula. Nii lugesin talle oma lemmikkoha kui Toots tuli kutsikaga kooli. Olin kuue aastane ja märkamatult raamatutähtedega lugemise selgeks saanud. Vanaema enda mälestus oli see kui läks minuga Väike Maarja kultuurimajja kinno. Film oli „Saabastega kass“. Ma olin nii kartnud, et pugesin pingi alla ja oli tegu mind sealt välja saada. Vanaemal oli juba 65 aastaselt seljanärvipõletik ja ta käis küürus. Ükskord proovisin tema kõrval samuti küürus käia. Vanaema küsis, kas ma narrin teda? Ei, vastasin mina, ma lootsin, et nii saab kergemini ja kiiremini edasi. Kuskil 1965 aastal käisime me isegi vanaemaga koolivaheajal Tallinnas tema õe pool. Läksime Väike-Maarjast Tamsalusse ja sealt rongiga. Polnud see vanaema midagi nii saamatu külamutt.