4. Põlva ja teekonna lõpp

Ütlen veelkord, et eelmise päeva vihmasadu rikkus veidi mu plaane. Nii jäi matkamine oodatust lühemaks. Reede hommikul paistis aga päike ja Põlvasse jõudsin enne üheksat. Olin selles linnas üksinda esmakordselt ja mind hämmastas bussijaamas töötava pakitädi ebasõbralikkus. Nimelt otsustasin minna linna peale väikese seljakotiga ja ülejäänud modru jätta õhtust Tartu bussi ootama. Oma kompsu vastu ei saanud ma isegi mingit paberilipikut. Kui küsisin, kuidas ma hiljem tõestan, et need just minu kotid on sain tigeda pilgu ja nohina.
Ka valitsesid jaamas valvejoodikute hordid. Ilmselt töötas kell kümme avatav baar - kohvik- õllekas nende koduna.

Vastupidiselt bussijaama keskkonnale oldi Maavalitsuse perekonnaseisuametis väga ülivõrdes sõbralikud. Kuigi abi sain vähe, oli hea sõna tähtsam. Kell jooksis kohutava kiirusega, seepärast otsustasin raamatukogu vahele jätta ja surnuaeda otsima minna. Konsumist sain küünlad ja keelekostuse. Kirik paistis, kuid oli reedesel hommikul suletud. Ei hakanud helistama, lootsin et hiljem tehakse lahti.
Kuna olin omast arust piisavalt telefoniõpetust saanud, siis siirdusin surnuaeda otsima. Esimeselt vastajalt sain ehmatuse: Kumba surnuaeda? A kust mina tean. Jälle telefonikõne.
Ja see, kallikesed oli alles algus. Oleksin ma seda teadnud, poleks seda teed üksi ette võtnud.
Järve leidsin, turu ka ja siirdusin väiksest väravast sisse. Nii, seitse sammu mööda teerada ja siis vasakule, et otsida üles üks kahel pakul seisev lihtne puupink? No mida pole, seda pole. hakkasin siis süstemaatiliselt kohta läbi kammima. Plaatidel pidi olema perekonnanimi. Ei olnud. Ilma läks üha palavamaks ja mina üha närvilisemaks. Uued kõned kuni lõpuks aru sain, et surnuaia taga peab veel üks salavärav olema.




See õige värav, kust sisenedes mõõtsin jälle seitse sammu. Ja nüüd pink... Ei ole siin mingit puupinki, lisaks veel suurt raudristi koos valatud hauatähisega. Näpistasin ennast ikka mitu korda ja kontrollisin vaimset seisundit.





Lõpuks viskasin seljakoti ühele pingile ja läksin kaevu otsima. tagasi tulles suhtlesin veel ühe tädikesega: ei, kallikene, mina sellist nime ei tea ega ole tähele pannud ja vajusin koti kõrvale istuma. Lugesin eemalolevaid suuri tähti ja veerisin väikseid plaate, mis läbi põõsaste paistsid, kui äkki jäi silm enda ees olevale peene liiva ja muidu tolmuga kaetud plaadile. Heldeke, olin istunud otsitud haual vähemalt pool tundi. Olin koti pannud sellele samale pingile, mis pidi orientiiriks olema! Ja minu ees oli seesama Suur raudrist, mis muidugi polnud niiiii suur.

Olin otsimisest oimetu, isegi pildid tulid imelikud, aga ikkagi! Tulin toime.

2005-st aastast alanud töö vanaema vanaema leidmisesks, mis algas ainult eesnime teadmisega, oli saavutanud haripunkti. Siin sa siis puhkadki 1934-st aastast, kange Ann, vähemalt üheteistkümne lapse ema. Läksin uuesti sõbraliku pere kaevule ja palusin ämbriga vett, et kunstlilli kasta. Möödaminnes rääkisin ka oma loo. Kuulaja imestas ja mina olin uhke.


Ma ei tea, kummal pool Ann on, sest tema abikaasa läks siit ilmast enne.
Platsil on ühel pool Anni poeg ja teisel pool tütar.


Aga ma tulen siia veel tagasi!

Aeg surus armutult peale, kuid minul oli veel uuesti kiriku juurde asja. Et pildistada vabadussammast, millel Anni vennapoeg Gustavi nimi.








Ja nüüd kiirelt bussi peale. Kõik jääb pooleli, sest nii peabki olema. Siis on põhjust tagasi tulla, et käia läbi järgmised rajad. Neid on palju, eriti põlisele virukale, kelle koduabiline lõunaosariigi avastamiseks internett, kaardid ja valdade koduleheküljed. Ja muidugi leitud sugulane, kelle vanaema oli Anni laps ja maetud samale platsile. Muidu poleks seda käiku olnud.

Veel mõned pildid Põlva kirikust. On ju siinsetes kirjades talletatud Anni surm, tema vallaspoeg Johanni abiellumine Tindi Liisaga ja nende lapse, minu kalli vanaema Nete sünd. Nii tähtis kirik.

haarasin veel poest veepudeli ja olles juba teel bussijaama poole avastasin, et fotokaamera ei ripugi enam õlal. Südamest käis selline nõksak läbi, et oleksin sinnasamasse tänava äärde maha istunud. Nii, tagasi poodi, kus sõbralik letitädi ulatab mulle koheselt kaamerakoti. Te unustasite, üks ostja andis minu kätte...Kui sa tundmatu ostja teaksid millised aarded selles pildimasinas olid (kogu nädal Metsamoori laagrist alates) ja lisaks rahakott dokumentidega.
Nüüd ma juba jooksen. Õnneks on pakitädi peaparanduse kätte saanud ja palju lahkemaks muutunud. Tartu buss on ees! Tahan nii väga aknast välja vaadata, kuid silm vajub vägisi kinni.

Tartu tundub juba peaaegu kodu. Logistika meeles, tean, et viimane buss väljub seitsme ajal.
Kuid katsumuste rada jätkub. SEE viimane buss, mis kevadel sõitis Rakvereni läheb nüüd ainult Jõgevani. Ei, ma ei jää Tartusse, ma lähen, lähen lihtsalt Õuna ristis maha ja hääletan. On suvi ja kell on alles kaheksa õhtul. Hakkab tibama. Autosid on vähe. Üks lahke mees viskab mu Vaimastvereni. Pood on juba suletud. Kunagi elas mul siin tuttav, hakkan öömaja peale mõtlema, sest tee jääb päris autodevabaks. Ja siis ta tuleb, uhke neljaveoline. Peatub ka. ja ütleb, et sõidab Piibe maanteed mööda Aegviitu. Ebaedu paistab mu näost. Noor mees teeb otsuse. Olgu, ma võin Väike Maarja kaudu ka sõita, need mõned kilomeetrid ( no umbes 70) ei ole mingi vaev. Kell üksteist peatun ema maja ees.

Teekond on selleks korraks läbi. Kõht on väga väga tühi.